Tervitusi Riiast!
Elu koos Jumalaga on täis üllatusi!
Sabatiaasta oli mõeldud selleks, et saaksime puhata, otsida Jumala tahet ja et lapsed saaksid olla lähedal oma laiendatud perekonnale. Mõtlesime, et tuleme tagasi ja teenime Lätis järgmised 20 aastat. Juba poole aasta pealt hakkasime aru saama, et Hiiumaa võib olla meie tuleviku elupaik. Olime sellest ennegi rääkinud, aga mõelnud pigem pensioniea peale. Praegu paistab, et meist võivad saada noored pensionärid, sest oleme hakanud otsima oma kodu Hiiumaal. Me ei tea, millal saabub meie misjonitöö lõpp (arvatavasti 2-5 aasta pärast), aga oleme lõpu alguses.
Karolale meeldis Hiiumaal väga. Tema eesti keel on väga hea ning tal on „krooniline lobapidamatus“ :-). Selle aasta septembrist hakkas ta käima lasteaias, kus esimesel kuul keeldus läti keeles rääkimast (läti keeles räägitakse vaid issiga 🙂 ). Eesti keel on tal siiani parem, aga läti keel hakkab tasakesi järgi jõudma. Kuna Karola läks lasteaeda, olime valmis sukelduma täisajaga töösse. Aga…
Selle aasta alguses saime telefonikõne, kus küsiti, kas oleksime valmis võtma oma peresse Karola bioloogilise õe. Rebeka sündis aprillis 2018 ning oli telefonikõne ajaks juba paigutatud elama kristlasest asendusema juurde. Loomulikult läksime teda vaatama ning püüdsime mõista, kas saame veel ühe lapse kasvatamisega hakkama. Pidime uuesti läbi tegema kogu paberimajanduse ja käima kursustel, aga 6.septembril saabus Rebeka koju. Esimesed kaks kuud olid väga rasked, sest tüdrukud ei saanud omavahel läbi ning armukadedus ei teinud seda kergemaks. Huvitaval kombel hakkasid Rasmus ja Rebeka esimest päevast hästi läbi saama, kuigi Karolaga see nii kiirelt ei läinud. Rebeka pole veel ametlikult adopteeritud, kuna enne peab ta meie juures elama 6 kuud, aga paistab, et täiesti plaanimatult sai meie kolmeliikmelisest perest viieliikmeline suurpere. 🙂 Mis viib meid järgmise üllatuseni…
Kõik meie kolm last peavad Läti seaduste järgi istuma autos turvaistmel, aga meie hea mugav auto, millega plaanisime sõita veel aasta või paar, ei mahutanud kolme istet. Kaspar hakkas lugema kuulutusi ning leidis, et oma unistuste autot ei saa me endale kuidagi lubada. Kuid üllatusena seisis seda marki auto meil varsti õues, minu (Evelyni) sünniaasta numbriga numbrimärgis. Auto vajas remonti ning mõni töö on veel teha, aga muidu on täpselt selline auto, millest Kaspar unistas.
Üllatused meie elus jätkuvad, kuid kõigist ei ole me veel valmis rääkima. Ehk jätkame järgmis(t)es uudiskirja(de)s 🙂
Meie eraelulistest sündmustest sõltumata jätkab Wings for Wheels oma tööd. Varsti tuleb iga-aastane puuetega inimeste päevale pühendatud bankett, suvelaagri plaanimine on alanud, Kaspar alustas väikegrupiga ja podcasti salvestustega ning jätkab füsioteraapiat. Mina olen rohkem Rebekaga kodus, aga vahel saan natuke fotograafiaga tegeleda (või uudiskirja kirjutada 🙂 ) ja W4W tegevuses vähemalt nõuga abiks olla.
Õnnistusi soovides,
Evelyn, Kaspars, Rasmus, Karola ja Rebeka