Kes me oleme

Siinkohal teen ülevaate sellest, kes me oleme ning kuidas meist said misjonärid Lätis.

Minu nimi on Evelyn Apinis (neiupõlvenimega Tamm), olen pärit Hiiumaalt Kärdlast, kuulun Kärdla Baptistikogudusse. Oma isikliku otsuse Jumala kasuks tegin 1989 aastal 12-aastasena, sain ristitud 1991 aastal ning kuni keskkooli lõpetamiseni aitasin kaasa Kärdla Baptistikoguduse laste- ja noortetöös. Jumala kutsele asuda misjonitööle vastasin 17-aastaselt, kuid see otsus ei tulnud kergelt. Minu suurim kartus keeleoskamatuse kõrval oli, et Jumal saadab mind üksinda muldonni Aafrika vihmametsas, kuhu saab vaid helikopteriga. Imelik oli ka see, et mul ei olnud kutset konkreetsele maale nagu paljudel teistel misjonikutsega noortel. 1999. aastal muutus mu kutse kindlapiirilisemaks ning mu süda „hakkas põlema” rahvale, kelle hulk moodustaks rahvaarvult kolmanda riigi maailmas Hiina ja India järel ning kes on isegi vähem evangeliseeritud – puuetega inimestele. Oma kutsele rakendust otsides osalesin kolmel suvel (1996, 1998, 1999) misjoniorganisatsiooni OM (Operatsioon Mobilisatsioon) suvetiimides nii Eestis kui Venemaal ning töötasin kooli kõrvalt puuetega inimestega. 2001. aastal lõpetasin Tallinna Pedagoogikaülikooli bakalaureusekraadiga sotsiaaltöös (lisaerialaks eripedagoogika) ning peale 7 aastat ooteaega ja ettevalmistust saabus aeg suunduda misjonitööle.

Peale ülikooli lõppu soovitati mul minna piiblikooli ning Jumal juhtis mind vastu kõiki mu ootusi Lätti “Noorte Missiooni” jüngrikooli (ingl. k. Youth With A Mission (YWAM) Discipleship Training School (DTS)). “Noorte Missioon” (Eestis tuntud ka vana nimega: “Noored Missiooniga” – rohkem infot Eesti NM-i kohta vaata siit) on rahvusvaheline, 1960. a. Loren Cunninghami poolt USA-s rajatud misjoniorganisatsioon, mis on pühendunud evangelisatsioonile, õpetamisele ja halastustööle koostöös kohalike kogudustega erinevatest konfessioonidest. Tänaseks on see üks suurimaid misjoniorganisatsioone, töötades üle 180 riigis, rohkem kui 1000 tööpunktis, 18 000 täisajalise misjonäriga. Töötajatele palka ei maksta – rahalised vahendid äraelamiseks ning misjoni visiooni täitmiseks peab igaüks leidma ise.

Jüngrikoolis kohtusin oma tulevase abikaasaga ning pärast 1,5 aastast tutvust 5. aprillil 2003 aastal me abiellusime. Mitte kunagi oma elus ei olnud ma mõelnud, et minust saab misjonär Lätis. Isegi kooli tulles arvasin, et peale lõpetamist lähen edasi kusagile mujale, aga Jumalal olid teised plaanid. Kooli ajal sain visiooni, rajada Lätti Baltikumi puuetega inimeste jüngrikool. Samas tundsin, et enne selle visiooni täitumist on vajalik ettevalmistusaeg. Jumal on alati andnud mulle pikki ooteaegu ning praegu, aastaid hiljem, seda kooli veel ei ole. Oleme seni teinud vaid väikesi samme selle suunas (2016. aasta juunis korraldasime kahenädalase mini jüngrikooli liikumispuuetega inimestele), kuid visioon ei ole kadunud. 2002. aasta aprillist sai minust täisajaga misjonär Valdemarpilsi Noorte Missiooni keskuses. Järgmised kuus aastat töötasin ma kontoris ning tegin erinevaid administratiivseid töid, samuti oli minu vastutusel raamatukogu. Võiks öelda, et olin “laia profiiliga sekretär-asjaajaja-raamatukoguhoidja”.

Minu abikaasa Kaspars Apinis on sündinud mitte-kristlikus perekonnas. Usule tuli ta 20-aastaselt Läti “Noorte Missiooni” humanitaarabi projekti kaudu. Ta kuulus misjonäride poolt algatatud, kuid nüüdseks kahjuks töö lõpetanud Kolka Vabakogudusse, kus juhtis noortetööd ning aitas kaasa lastetöös. Kordagi oma elus ei mõelnud ta misjonäri töö peale ega olnud huvitatud osalemisest “Noorte Missiooni” töös. 2001. aasta suvel kutsus Jumal füüsilise häälega teda ülalmainitud “Noorte Missiooni” jüngrikooli. Ta lõpetas oma hästimakstud töö ning tuli. Peale seda töötas ta mõnda aega “Noorte Missioonis” vabatahtlikuna, täisajaga misjonitööle pühendus ta 2003. a. jaanuaris kui ühines Valdemarpilsi Noorte Missiooniga. Järgneval viiel aastal aitas Kaspar kaasa mitmetel tegevusaladel – ta oli autojuht-varustaja, juhtis praktikagruppe, töötas jüngrikooli personalina ning viimased kaks aastat oli Valdemarpilsi NM-i keskuse majandusjuhataja, kes koordineeris praktilisi töid.

2005. aastal olles Ugandas Viktooria järvel asuval väikesel Namiti saarel (ühesõnaga väljaspool igasugust tsivilisatsiooni) kutsus Jumal teda õppima füsioterapeudiks, et teha misjonitööd puuetega inimeste keskel. 2006. aastal asus Kaspar kaugõppes õppima Läti Spordiakadeemiasse ning lõpetas selle 2011. aasta kevadel füsioterapeudina.

2007. aastal alustasime misjonitööd füüsiliste puuetega inimeste keskel ning korraldasime kahepäevase laagri. Kaspari õpingute tõttu kolisime 2008 aastal Riiga ning ühinesime Riia Noorte Missiooniga. Töö puuetega inimestega arenes edasi ning sai nimetuse Wings for Wheels. Järgnevate aastate jooksul oleme korraldanud suvelaagreid, teadvustanud kogudusi puuetega inimeste olemasolust, teinud füsioteraapiat, läbi viinud kodugrupi tööd, nõustamist ning võrgustikutööd.

Meie kolmandaks perekonnaliikmeks on Rasmus, kes sündis 2009. aasta juulis Hiiumaal. 🙂 Ta räägib kolme keelt (eesti, läti, inglise) ning kasutab neid kõiki aktiivselt suhtlemiseks. Rasmuse misjonitööks on koolis käimine, suhtlemine, külalislahkus, jooksupoisiks olemine, lauamängude õpetamine…

Karola on sündinud 2016. aasta juulis ja räägib kahte keelt (eesti ja läti) ning saab aru ka inglise keelest. Karola aitab meil hoida oma fookus perekonnal ning kontrollib, et me ei teeks ületööd 🙂

Rebeka on sündinud 2018. aasta aprillis. Temast saab kunagi kindlasti laulja, õhtujuht või keegi muu, kel on vaja tugevat häält. Meie pisitütar õpib hoolega maailma tundma ning tema töö misjoniperekonnas on veel selgitamisel 🙂