Mida on mul anda teistele? Kuidas saan teenida Jumalat ja osaleda ühiskonnaelus just selle isiksusena, kes ma olen? Neid ja teisi väljakutseid esitasid 16 osalejat ning 30 tiimiliiget ja assistenti üksteisele 12. suvelaagris Väljakutse, mis toimus tänavu 23.-30. juulil Lätis Spāres.
Laagri selgrooks olid juba tuntud ja armastatud päevakavapunktid nagu hommikune ülistus ja virgutusvõimlemine, töötoad ja loengud, sportmängud, kontsert ja lõkkeõhtu. Loengud puudutasid aktuaalseid ja põnevaid teemasid: kas puudega inimesed on oodatud kohalikesse kogudustesse ning ülemaailmsesse Kirikusse, Kristuse Ihusse? Kuidas järgida Kristust oma igapäevaelus ratastoolis? Kuidas teha ruumi eluandvatele vestlustele Jumalaga? Ning kuidas teenida Jumalat just sellise isiksusetüübiga, mille Ta mulle andnud on, olgu ekstraverdi või introverdina? Igapäevased kohtumised väikegruppides andsid võimaluse arutleda igavikulise tähtsusega küsimuste üle ning oma lugusid üksteisega jagada. Vabal ajal oli lisaks vanade ja uute sõpradega vestlemisele võimalik käia füsioterapeudi juures, kootsingul või konsultatsioonil Läti sotsiaalsüsteemis pakutavate võimaluste üle.
Osalejad said üksteist julgustada ka oma hobidest ja saavutustest jagades. Sportmängude käigus õpetasid laagrikaaslastele kuulitõuke-, kettaheite- ja odavisketehnikaid Läti parimate hulka kuuluvad parasportlased. Nii mõnigi varjatud talent tuli päevavalgele Piibli lugudel põhinevaid sketše luues ja esitades.
Julgustus ja meeskonnatöö said ülioluliseks ka ekstreemööl, mil sõna otseses mõttes pimeduse ja tundmatusega kohtusime. Kell 23 õhtul alustasime matkamängu, mille eesmärgiks oli maast erivärvilisi puupärleid otsida. Lisaks pidime end kaitsma pimedas luurava „hundi“ eest. Tähtsaim eesmärk oli pidevalt olla meeskonnana nii ühtne kui vähegi võimalik, kuivõrd igal meekonnal oli üksainus taskulamp. Ühe meeskonna jaoks sai see kokkuhoidmine eriliselt tähtsaks, kui üks liikmeist ratastoolist välja kukkus. Kuid tänu heale tiimitööle ja hoolivusele sai sellest juhtumist kaunis tähendamissõna selle kohta, kuidas Kristuse Ihu liikmed üksteisele toeks on. Kõik jõudsid elusalt ja tervelt ühispildile, mille tegime umbes kell 3 hommikul, kui idataevas juba aegamisi helendama lõi.
Üks sõnum, mis jäi kõlama nii loengutest kui tunnistustest, oli see, et kõigil on vaja teisi inimesi ning kõigil on teistele ka midagi anda. Laagrinädala jooksul kadusid eraldusjooned erinevate võimetega inimeste vahel ning igaüht nähti esmajoones ainulaadse isiksusena. Et laager hästi korda läheks, oli igaühe panus sama oluline. Mitu esmakordselt laagris osalenut ütlesid, et laager ületas nende ootused, ning need, kes on osalenud ka varem, tunnistasid, et tahavad tänu laagris kogetule ikka ja jälle tagasi tulla. Üks osalejatest rääkis Jumala armastusest, rõõmust ja rahust, mis ta südame laagris täitis viisil, mida ta kunagi varem kogenud polnud. Laagri lõpul otsustas ta oma elu täielikult Jumalale anda. Rõõmustame koos tema ja kõigi teistega, kelle südameisse Jumal uusi seemneid külvas. Kandku need head seemned meie eludes vilja, ning levigu laagrinädala hea mõju iga osaleja, korraldaja ja assistendi elus nagu lained veepinnal. Aitäh eestpalvete ja rahalise toetuse eest, tänu millele see elumuutev nädal toimuda sai!
