Tervitusi Hiiumaalt!
Nagu pealkirjast näha, on meie elu Hiiumaal metsade vahel ja mere ääres olnud kõike muud kui igav. Ühel kevadisel varahommikul äratas meid magamistoa katuselt kostev kolin. Seal uudistas ringi pardipaar, kellel polnud mingit tahtmist maa peale naasta. Õnneks jäi pardipesa katusel meil siiski nägemata.
Ühel suveööl ärkasin, kui Kaspars jooksis mööda tuba kedagi püüdes. Selgus, et meie magamistuppa oli sattunud nahkhiirebeebi. Hommikul leidsime ta kummutil magamas, ilmselt öisest jahist väsinuna, ja aitasime tal naasta talle sobivamasse keskkonda. Vähemalt oli meil see öö sääse- ja kärbsevaba! 🙂
Hiiumaal oleme nüüd tagasi olnud üle kahe aasta. Minu (Evelyn) kohanemine läks alguses keerulisemalt, kuid paistab, et hakkan tasapisi “kohale jõudma”. Selle aasta suurim väljakutse on olnud uue töö otsimine. Toredad kolleegid, 100% kaugtöö ja paindlik graafik – eelmine töö sobis ideaalselt minu elukorraldusega. Paraku otsustati Leedu peakontoris augustis koondada kõik copywriter’id ja tootespetsialistid.
Koondamise tulemusel sain rohkem puhata ja tegeleda juba kuhjunud EDN-i (European Disability Network) töödega. Olen osalenud ka tehisintellekti alastel koolitustel, et end arendada ja uusi oskusi omandada. Praegu otsin aktiivselt osaajalist kaugtööd, mis võimaldaks mul pühendada aega nii perele kui ka EDN-i misjonitööle. Momendil saame hakkama ka rahaliselt ning olen otsustanud hakata muretsema alles veebruaris, kui uut tööd pole ikka veel silmapiirile tekkinud. 🙂
Tänu ootamatult vabanenud ajale liitus meie perega väike Jack Russelli kutsikas Frodo, tuues peres naiste- ja meespoole kenasti tasakaalu. Paistab, et Frodo, meie „lätlasest“ koer, on rahulikum kui tüüpiline Jack Russell, kuid koertekoolis saavad suured saksa lambakoerad siiski Frodo teravaid kutsikahambaid tunda, kui on oht, et tema maiused võivad teiste koerte valdusesse sattuda. 🙂
Pere ülejäänud liikmetel suuri muutusi ei ole olnud. Kaspars töötab endiselt osaajaga Hiiumaa haiglas füsioterapeudina ja käib kord kuus Lätis. Rebeka (6) on viimast aastat lasteaias, Karola (8) õpib teises klassis ja Rasmus (15) on põhikooli viimases klassis. Kõik lapsed on aktiivsed nii spordis kui ka huvitegevustes.
Rasmuse tulevikule mõeldes palume palvetada, et ta saaks järgmisel aastal koha Hiiumaa Gümnaasiumis. See on ainus kool saarel, kus saab keskharidust omandada. Need, kes sinna ei mahu, peavad edasiõppimiseks Hiiumaalt lahkuma. Rasmusel ei ole õppimisega probleeme, kuid kaks aastat digiõpet on jätnud matemaatikas tühikuid, mida nüüd parandada tuleb. Samuti õpib ta eesti keelt emakeelena alles neljandat aastat, samas kui teistel õpilastel on käimas juba üheksas aasta. Aga loodame, et kui Jumal on meid siiani kandnud, siis aitab ta ka edasi.
Wings for Wheels jätkab oma väikegrupi/kodugrupitööd ka sel aastal veebis. Sel suvel õnnestus meil aga ka füüsiliselt kokku saada ja veeta üks päev osaduses. Sellest päevast saab rohkem lugeda [siin].
Väga innustav kogemus oli olla tunnistajaks Aivari ristimisele. Mõni aasta tagasi ütles ta meie korraldatud laagris Jumalale „jah” ning võttis Kristuse vastu oma Päästja ja elu Issandana. Miks me sellest räägime? Inimene, kes on üles kasvanud Nõukogude Liidus ja läbinud keerulise elutee, saab päästetud ja ristitud – see on selge tõend Jumala piiritust armastusest.
Ka European Disability Network (EDN) jätkab tööd, korraldades Zoomi arutelusid puuete ja kristluse teemal igal teisel teisipäeval jaanuaris, märtsis, mais, septembris ja novembris. Osalejaid on eri Euroopa riikidest, kuid vahel ka Aafrikast, mis on väga rõõmustav. Teemad on näiteks tervenemine, evangeeliumi kuulutamine autistlikele lastele ja noortele või inimestele, kellel on nägemis- ja kuulmispuue. Euroopas on väga palju puudega inimesi, kelle vajadusi kogudused ja konfessioonid sageli ei arvesta. Õnneks leidub siiski neid, kes püüavad seda nähtamatut gruppi ühiskonnale tutvustada ja neid paremini toetada. Annan siingi oma väikese panuse.
Kaks aastat Hiiumaal on olnud huvitavad. Ootame elevusega, mida pakub meile aasta 2025.
Aitäh kõigile, kes meie elust huvituvad, meie eest palvetavad ja misjonitööd toetavad. Kuigi me ei ole enam täisajaga misjonitööl, on hea teada, et me ei ole üksi ja meie tagalas on palju inimesi.
Õnnistusi soovides
Evelyn, Kaspars, Rasmus, Karola ja Rebeka