Pühapäeva, 13. jaanuari hommikul oli Agenskalnsi baptistikogudus täis elavat saginat, mis vihjas sellele, et seekordne teenistus tuleb tavalisest erinev. Tõsi küll, mitte esimest korda, kuivõrd selles koguduses on toimunud juba kaks erivajaduste pühapäeva jumalateenistust. Kuid seekord oli kohaletulnute seas veelgi enam ratastoolikasutajaid, nii et neile ruumi tegemiseks tuli saalist ära tõsta paar pinki rohkem kui tavaliselt. „Ratastel külaliste“ vastuvõtmine võis kellegi jaoks lisatüli olla, kuid oli tunda, et Agenskalnsi koguduses ei kardeta seda, mis on teistsugune. Tihtipeale peab Jumal lõhkuma meie väljakujunenud, harjumuspärast ja mugavat elukorraldust selleks, et Tema saaks luua midagi erakordset.
Teenistuse teema, „Piiranguteta puue“, valiti kavatsusega rääkida „puude medali“ mõlemast küljest. Vahel jääb mulje, et ühiskonnas levib või levitatakse kaht vastanduvat kuvandit puudega inimestest. Neid kas haletsetakse ja nähakse alamatena kui „tavalised“ inimesed või tehakse imetlusväärseteks kangelasteks ning innustajateks. Tegelikult on puue iseenesest piinlikkusttekitav ja piirav faktor, mille ületamiseks on vaja nii puudega inimese tahet kui ka kaasinimeste mõistmist ja abi.
Pastor Edgar Mazis kutsus oma jutluses meid üles hindama inimesi mitte välimuse põhjal, vaid õppima nägema südant, nii nagu seda teeb Jumal (1. Saamueli 16:7). Iveta ja Edgars jagasid oma kogemust igapäevaste väljakutsetega hakkamasaamisel. Hoolimata puudest ning tõsiasjast, et mõlemad kasutavad ratastooli, otsustasid nad abielluda, ning nad on veendunud, et kahekesi ja koos Jumalaga on kõik raskused lihtsamad kanda. Ailita Kuka jutustas sellest, kuidas ja miks sündis tema autobiograafiline raamat „See on minu lend“, ning Hildegunn Grønvold Rossland esitles oma värskelt inglise keeles välja antud raamatut „Hüüa seda kõigile“. Oli Jumala armu ime, et peale mitut väga rasket päeva haiglas ning elu ja surma piiril võitlemist oli Hildegunn julgenud reisida Norrast Lätti, et just sel jumalateenistusel osaleda. Olgu see meile kõigile julgustuseks kasutada iga vähimatki võimalust tunnistada Jumala töödest, sest me ei tea iial, milline võimalus võib jääda viimaseks.
Teenistusel pandi kokku korjandus koguduse ruumide ratastoolisõbralikumaks muutmiseks. Tahame uskuda, et ka teisi kogudusi „nakatab“ Agenskalnsi baptistikoguduse hea eeskuju. Järgmine erivajaduste pühapäev on plaanis korraldada juunis.
Rohkem pilte leiab siit.