Sügisesesed tervitused Riiast!
Oleme peale suvepuhkust ja seminaril käiku olnud Riias juba üle kuu aja ja lõpuks jälle suurlinna eluga harjunud. Rasmus käib nüüd kaks-kolm korda nädalas pool päeva kristlikus päevahoius ning kord nädalas koos Kaspariga tähestiku koolis (igal nädalal õpitakse üks täht läbi mängu ja tegevuse). Oma vabal ajal aitab Rasmus kaasa ka meie ülejäänud tegevustes 😉
Wings for Wheels
Esimest korda W4W ajaloos ei läinud Kaspar sel sügisel kooli ja saab pühenduda tööle puuetega inimestega. Samas ei taha me pöörata liiga suurt tähelepanu paljude asjade ärategemisele, vaid osadusele Jumalaga. Soovime oma elus ja misjonitöös järgida Püha Vaimu, mitte lasta Pühal Vaimul järgida meid, mis kahjuks tihti võib juhtuda… Siiski oleme kuu aja jooksul jõudnud käia Bauska Baptistikoguduses läbi viimas puuetega inimeste teadvustamise programmi, käinud külas ühel väljaspool Riiat elaval laagrilisel; oleme hakanud kord kuus välja saatma e-maili mõtisklust meie laagrilistele; toimunud on esimene kodugrupp ning Kaspar jätkab füsioteraapia evangelismiga. Et hoida akreditatsiooni ja saada kahe aasta pärast luba avada oma füsioteraapia kabinet, on Kasparil vaja kord nädalas töötada füsioterapeudist juhendaja käe all. Praegusel momendil paistab, et selleks praktikakohaks saab Vaivari rehabilitatsioonikeskus Jurmalas, sest seal käivad taastusravis ka paljud liikumispuuetega inimesed.
Seminar
27. augustist – 10 septembrini toimus Rootsis kommunistliku Aasia riigi seminar. Turvalisuse kaalutlustel ei saa ma läbi uudistekirja seminarist palju rääkida, aga olen alati valmis suuliselt seda riiki tutvustama. Need kaks nädalat oli minu jaoks korraga nii puhkus kui intensiivne õppimine. Peale Rasmuse sündi oli see esimene kord, kus ma sain päev-päeva järel koolipingis istuda ja uusi teadmisi omandada ning jõuda arusaamisele, et ma ei tea veel mitte midagi ;-). Üks asi on kuulata loengut teoreetikutelt, aga kõik õpetajad olid ise misjonärid ja jagasid sellest, kuidas Jumal selles riigis tegutseb, kuidas ta on misjonäre kasutanud ja kuidas meie saame osalised olla. Jumal sai läbi nende mulle palju õpetada – eriti seda kuidas lasta Jumalal enda elu juhtida ja talle kuuletuda, sest Tema avab uksi ka võimatuna näivatesse kohtadesse. Mõistsin, et praegusel momendil 
saan ma riigi eest palvetada ja tutvustada seda teistele, kuid loodetavasti tulevikus on võimalik, et kaks minu misjonikutset – see riik ja puuetega inimesed – võivad ühilduda.
Kuigi meil oli raskusi seminari finantsilise poolega, mõistsime, et olime õigel ajal õiges kohas. 12 aastat tagasi läksin ma OM-iga kolmeks nädalaks Peterburgi misjonärina teenima. Minu grupijuhiks oli üks Kaug-Ida vend, kellelt ma esmakordselt kuulsin sellest riigist. 12 aastat kasvas see kutse mu sees ja sama kaua ei olnud mul oma grupijuhiga mitte mingit kontakti. Nüüd, olles Rootsis ja hoopis teises organisatsioonis, kohtusime jälle. Jumalal on tõesti igaks asjaks oma aeg…
Reklaamipaus
Kuigi me ei saa sel aastal finantsilistel põhjustel (ikka nende puudumine, mitte üleküllus 😉 ) minna juhtimise seminarile Hispaaniasse, tuleme selle asemel hoopis Eestisse ning räägime oma misjonitööst Lätis 30.oktoobril kell 17 Tartu Salemi Baptistikoguduse rõdutoas. Tere tulemast!
Palvevajadused
Palun palvetage meie töö ja finantsilise olukorra pärast. Juba kevadel kirjutasin, et see aasta on meil finantsiliselt olnud väga raske, sest oleme erinevatel põhjustel ilma jäänud mitmest regulaarsest toetajast. Oleme mõnelt inimeselt isiklikult küsinud, et kas nad sooviksid saada meie kaasmisjonärideks ning toetada meid kord kuus 10-30 euroga. Kui me pole seda Sinult küsinud, aga Sa tahaksid saada meie partneriks, 
siis palun võta meiega ühendust.
Peale regulaarsete toetajate on meil tekkinud ka suur vajadus sülearvuti järele. Nii laagris, humanitaarabi projektis kui ka kogudustes oma tööst rääkides, on olnud vaja arvutit laenata või ilma selleta hakkama saada. Meil on olemas küll tavaarvuti, aga see on kaasa võtmiseks „hirmus kobakas“ 😉 Palun palvetage, et võiksime saada/osta väga hea sülearvuti, mis meid kaua teeniks.
Kohtumiseni Tartus!
Õnnistusi,
Evelyn, Kaspars ja Rasmus