Istun siin suuremalt jaolt pakitud korteris ning kujutan ette kodutu elu. Saan sellest elust üsna varsti rohkem kirjutada, kui Jumalal ei ole just plaanis mõne järgmise tunni jooksul imet teha. Oleme elanud siin Pastende korteris kuus kuud ning olnud meie sõprade ekstroverdist kassile seltskonna eest. Täna peale keskkööd jõuavad sõbrad Ameerikast koju ning meie aeg siin korteris läbi. Samas ei ole meil (veel) mitte kuhugile minna. Meie asjad on kolmes kohas – Kaspari vanemate juures, Kaspari toas Riias ja siin Pastendes, aga kodu kui sellist meil ei ole. Oleme teinud enda poolt kõik vajaliku (või vähemalt nii me mõtleme), et korterit leida, kui kõik uksed on sulgunud. Teame, et Jumala on oma aeg kõikide asjade jaoks, kuid paegusel hetkel on üsna raske ikka veel oodata. Tegelikult on meil üle kuue tunni veel aega, enne kui ametlikult kodutuks saame. Kõik võib veel juhtuda…